Eliase, Johani, Sireli ja Ülle käed (vasakult paremale).

ELIAS (1)

Täh, emme!

JOHAN (6)

Mu venna sünnist praeguseni oleks läinud nagu ühe päevaga — nagu ta oleks alles eile sündinud! Kui näiteks venna ei ole kodus ja meie oleme, siis tuleb selline tunne … nagu venna nutaks, kogu aeg! Suur vend hoolitseb väikevenna eest. Väikevennal on mõnus olla, sest ta veel ei tea inimeste keelt. Ta räägib sotapota keelt.

Mulle meeldib laulda, aga ma pole esinenud. Esinemine on siis, kui on suur lava. Ma tean ühte.

Ma tahan saada youtuber’iks.

SIRELI (39)

Mul on alati vaja tegutseda, see on mingit sorti püsimatus või liikumisvajadus. Lapsepõlves mulle ka tohutult meeldis esineda ja laulda, tegelesin kõigega, tahtsin kogu aeg näha, mis väljaspool on. See oli üks mu unistusi — jõuda enda pisikesest turvalisest külast laia maailma. Nagu rahutu hing. 

Paigalseismine muutub mu jaoks koormavaks. Tahaks ennast kogu aeg edasi nügida, esitan endale ise väljakutseid. Pidev soov näha seda, mida ma näinud ei ole, ja teha midagi, mida ma teinud ei ole. Olla mina ise, lahterdamata, hoida enda ja teiste isikupära. See on väga tugevalt seotud selle m i s k i g a, mida ma teha tahan.

Minu unistus on universaalne, värviline ja mastaapne — et mu lapsed elaksid ilusat, hoitud ja turvalist elu. See peegeldub mulle tagasi, see on elu, mida mina elan.

ÜLLE (64)

Olin kümnene, kui lugesin, et kusagil on paik nimega Kanaari saared. Olin lummatud … kui kaunis pidi olema see maa, millel on nii imeline nimi! Otsisin lehtedest veel ilusa nimega kohti. Silma jäid Pariis, London, Madrid, kuid Kanaari saarte vastu ei saanud neist ükski. Aastaid unistasin sinna minekust.

Nüüd olen 60 ja reisinud palju, kuid Kanaaridele pole sattunud. Praegu kõlab minu jaoks kõige kaunimalt hoopis Tallinn või Estonia. Kui keegi küsib, kust ma pärit olen, vastan alati uhkusega. Ma soovin, et kusagil oleks mõni laps, kes unistab sellisest ilusa nimega kohast, nagu Tallinn või Eesti.