Einar Tiitsi (1963–2016) looming on Eesti fotokunstiloo viimase aja suuremaid avastusi. Tiits tegutses 1970. aastate keskpaigast 2010. aastateni. Ajal, mil ta alustas, olid fotograafial kindlad ootused – eriti aktižanris, kus keha pidi olema esteetiline ja kujutusviis äratuntav. Tema töödes see kokkulepe ei kehti. Ta pildistas keha, sageli enda oma, ilma püüdluseta seda idealiseerida või kinnistada. Keha muutub ja ei ole üheselt määratletav.

Tiits nimetas end fotoklouniks, ja selles on omajagu täpsust. Tema pildid on sihilikult “üle võlli” ja nihestavad tõsidust seal, kus fotograafia on harjunud ilu ja keha käsitlema kindlate ootuste järgi. Autoaktides ei esine keha suletud identiteedina, vaid hajub ja sulandub keskkonda, olles kord nähtav, kord peaaegu kadumas, sageli õrn ja haavatav. Naisakt ei kinnistu tuttavasse vormi: kehad on koloreeritud, asetatud ootamatutesse olukordadesse või seotud esemetega, mis akti tavapärasesse kujutamisviisi ei kuulu. Maskid ja leidobjektid ilmuvad piltidele ilma selgituseta.

Omal ajal tunnustusest ilma jäänud kunstnik kasutas käsitsi valmistatud värvifiltreid, guašše, pasta- ja tindipliiatseid, et luua värvikalt groteskne ja isikupärane käekiri, mis muudab fotograafia omamoodi tsirkuseks. Sama julgelt nihestas Tiits arusaama kehast, kasutades oma ajas uuenduslikku taktikat selle näitamisel. Ta astus sageli kaamera ette ise, aktina, õbluke ja haavatav, samas selgelt eneseirooniline. Lisaks võib Tiitsi pidada looduslüürikuks, kelle soov kogeda maailma taime vaatepunktist mõjub tänapäeva ökofilosoofia vaatest üllatavalt nüüdisaegselt.

Kuraator: Annika Haas

Videokunstnik: Epp Kubu