Iga fotograafiahuviline leiab aja jooksul valdkonna, mis on talle südamelähedane. Mõni on andunud looduse pildistaja, teist aga tõmbab fotolavastuste poole. Valdkondi, milles ennast leida ja fotograafina tõestada, on palju. Minu huvi fotograafia vastu on nüüdseks kestnud rohkem kui kakskümmend aastat. Lõpliku veendumuseni jõudsin umbes kaks aastat tagasi, et fotograafia valdkond, mis mulle suurt naudingut pakub, on tänavafotograafia.
Tänavafotograafia on minu jaoks kui päeviku pidamine. Ma soovin talletada ja mäletada neid hetki ja inimesi, kes minu teele satuvad. Fotode abil saan meenutada emotsioone ja sündmusi, mis on lihtsad ja igapäevased. Eestis köidavad mu tähelepanu eakamad inimesed, kes kannavad endaga kaasas aja märke, mis meenutavad mulle mu lapsepõlve. Nii nagu muutub aastatega meid ümbritsev keskkond, nii jääb ka tänavapildis aina vähemaks neid inimesi, kes on nii armsad ja kodused, need meie oma inimesed – killukene Eestimaad.